Marje Metsur ja Margus Jaanovits teevad esmakordselt kaasa Võru Linnateatri lavastuses
Marje Metsur ja Margus Jaanovits on Eesti teatrimaastikul tunnustatud näitlejad, kes on erinevates lavastustes mänginud juba aastaid. Esmakordselt löövad nad kaasa Võru Linnateatri töös, astudes üles 08. novembril esietenduvas Sam Shepardi ja Tarmo Tagametsa tragi-komöödias „Tõeline lääs“. Marje Metsuri jaoks on see esimene kord, kui ta mängib kodulinna teatris.
Miks te valisite näitleja karjääri?
Marje Metsur: Ma tahtsin näitlejaks saada juba umbes 5. - 6. klassis. Olin hästi julge ja kõva häälega ning Erastvere koolis käies pandi mind igale poole esinema. Minu esimene roll oli Ninatark Jänku. Väga palju sai lauldud solistina ning luuletustest ma üldse ei räägi. Mul oli selline hea pea, et kõik jäi meelde. Olin ise ka väga hakkamist täis, seega ma ei pidanudki ennast kusagile toppima. Maal kutsuti mind Manniks ning terve küla rääkis, et Mannist iks üks näütlejä tule. Kultuurimajas sai ka Adelmanni juures käidud, kuid Võru Keskkooli direktor Ilmar Reiman ei lubanud meil seda eriti teha, tal oli range kord.
Kui ma Võru Keskkooli lõpetasin, sõitsin Pihkva rongiga kohe Tallinnasse. Siis olid sisseastumiskatsed ühe päeva juba käinud. Läksin siis katsetele Toompeale, kus olid suuremalt jaolt Tallinna tüdrukud. Kümme tüdrukut pidi võetama ning väidetavalt olid need kümme juba ka valitud. Mina mõtlesin, et mina saan ka! Ootasin oma järjekorda ning vaatasin siis praost, et mida seal tehakse ja mida küsitakse. Sellel samal hetkel tuli Panso ja tõmbas ukse lahti ning kutsus mind sisse. Nii ma ei saanudki pabistama hakata. Luuletusi oli mul hästi palju ja öeldi, et neist aitab. Paluti teha etüüdi, kuid ma polnud elus seda teinud. Luule Komissarov oli ka katsetel, ta oli juba enne mind saadetud taha ruumi etüüdi mõtlema. Luule ei teadnud ka sellest etüüdist tuhkagi. Ajasime niisama juttu ning midagi sai ka tehtud. Ma mängisin näiteks hakklihamasinat. Nii kutsutigi mind teise vooru tagasi. Seal paluti mul midagi võru keeles rääkida. Mina seisin seal laua ees ja ütlesin: „Küll olõs hää, kui ma sisse saasi“. Panso naeris ja ütles: „Hää jah, mine koju õppima“. Kahe päeva pärast pandi üles silt nimedega, kes sisse pääsesid, isegi ajakirjanikud olid kohal. Ütlesin neile, et kui ma sisse saan, siis ma lähen Võrru jalgsi. See lubadus on aga tänaseni täitmata. Mul oli kohe selline tunne, et ma pean saama ja sain kah. Unistama peab suurelt, välja peab minema kindla peale.
Margus Jaanovits: Läksin katsetele selle pärast, et sõber kartis minna ning ta võttis mu kaasa. Sõber ei saanud ja mina sain. Mõte näitlemisest hakkas mul endal tiksuma alles keskkooli lõpus, kuigi ema on meenutanud, et väiksena oli mulle ikka meeldinud erinevaid värvilisi rõivaid selga toppida ja midagi nendega teha. Seega mingisugune pisik oli sees. Aga et ma oleks lapsepõlves mõelnud, et tahan näitlejaks saada, seda polnud.
Milline on olnud laval teie kõige suurem möödapanek?
Metsur: Ma olen ligi 50 aastat teatris olnud ja mu kõige suurem ämber oli mõni päev tagasi. (intervjuu tehtud 25. oktoobril 2011) „Puhastuse“ etenduses oli selline hetk, millist mul pole olnud kunagi - pea oli täitsa tühi. Isegi kui keegi oleks sellel hetkel mu nime küsinud, siis ma poleks vist teadnud. Aga tean vist nüüd, mis selle põhjus oli. Mul oli nohu ning Vanemuise valvelauas üks tüdruk ütles, et tal on head inhalleerimise asja – teepuuõli. Ta lasi vee keema ja pidi sinna panema kolm tilka, aga tal läks sinna üks kümme neid küll. Hingasin seda ja see mõjus hästi nohule. Siis mõtlesin, et võtan teise topsiga sooja vett ka ja joon seda. Ise lobisen ja hingan teepuuõli ning siis jõin sealt topsist, seda inhalleerimise vedelikku, ikka niisuguse punnsuutäie. Ajasin topsid sassi. Enne teist vaatust mul suu meeletult kuivas, käisin enneolematult tihti vett joomas. Ja laval oligi äkki selline olukord, et ma ei teadnud mitte ühtegi sõna. Mul oli vahepeal selline tunne, et ma lähen lavalt ära ja ei tule enam tagasi. Mul polnud mitte midagi rääkida. Tüki lõpus oli kõik juba korras. Üldiselt pole selliseid asju mul juhtunud.
Jaanovits: Ma olen täiesti ebahuvitav inimene, sest selle 17 aasta jooksul ei ole midagi sellist juhtunud. Olen küll näinud õudusunenägusid, et lähen lavale ja küsin, mis tükk see on. Öeldakse küll tüki nimi, aga ma ei mängi selles, ma ei tea midagi. Öeldakse ikkagi: „Mine!“. Siis astun lavale ja üldse ei saa aru – võõras tükk, võõras kostüüm ja siis tead, et sa pead rääkima hakkama. Partner küsib midagi, jääb vaatama, siis on see täissaali tunne ja ühtegi sõna ei tule ning siis ärkad üles. Reaalsuses seda õnneks pole ette tulnud.
Kuidas sujub koostöö Tarmo Tagametsaga?
Metsur: Mul on ausalt öeldes väga hea meel, et ma sain Tarmo Tagametsaga tuttavaks. Seoses Uma Peoga olin ma tihti Tarmoga koos ja mängime ka Vanemuise „Puhastuses“. Seal ma õppisingi teda paremini tundma ning mul on hea meel, et ma seda noort toredat inimest tean.
Jaanovits: See, et ma praegu Võrru olen sattunud, see on nö Tarmo viga. Sain Tarmoga tuttavaks, sest tegime Vanemuises koos Shakespeare’. Mingi aeg ajasime Tarmoga juttu ja ta ütles: „Sina ju nagunii Võrru ei tule!?“. Küsisin, et mis mõttes, et mis mul siis nii erilist viga peaks olema. „Ei noh, ma ei tea, ei taha nii väikses kohas?!“, vastas Tarmo. Ütlesin, et miks mitte, kui on hea lugu, siis tulen hea meelega. Ja mul on hea meel, et Tarmo sellise hea loo on teinud. Shepardit olen ma paar aastat tagasi Vanemuises teinud. Ta on üks paganama huvitav näitekirjanik, kelle tekstist annab läbi astuda. See Võru aeg, mis me siiamaani oleme proovi teinud, on olnud lühike ja väga intensiivne. Me tegime eilegi 9 tundi päevas proovi, mis võtab lõpuks täitsa kapsaks. Aga kuna esietendus läheneb, siis pole muud väljapääsu.
Shepardi „Tõeline lääs“ - kuidas see materjal teid kõnetab?
Jaanovits: Mind kõnetab see materjal väga, kohe algusest peale. Minu jaoks on see ikkagi perekonna lugu - lugu kahest vennast, lugu sellest, kuidas ühest kodust tulevad kaks nii erinevat inimest. Me püüame pigem välja tuua seda, mis inimesest on saanud.
Metsur: See lugu räägib katkiste peresuhete tagajärgedest. Isa me ei näe, ainult kuuleme temast mõnes kohas. Ega see emagi roll on niisugune, et ridade vahelt mõtled karakteri ja tema eluloo välja. Kohe pole öeldud, milline ta täpselt on. Autori poolt on kirjutatud – väike naine, 60-ndates aastates ja kogu lugu. Aga seda põnevam ta on. Näidend on väga ilusasti ja mängitavalt kirjutatud. Need vendade rollid on suurepärased, kõigil on siin midagi öelda.
Miks peaks publik seda vaatama tulema?
Jaanovits: Miks peaks? Midagi ei pea. „Ärge tulge, istuge kodus ja olge rumalad edasi“, võiks ülbelt vastata. Tegelikult ei pea ka tulema, meelitamise jutt pole mulle kunagi meeldinud. On inimesed, kes käivad teatris ja inimesed, kes ei käi. Kellele ütleb nimi Shepard midagi ja kes tahab Metsurit laval näha, see tuleb. Teatris peaks käima sellepärast, et mõelda erinevate asjade üle. See avardab päris oluliselt maailmapilti. Kelles materjal huvi tekitab, see tuleb ja vaatab.
Metsur: Vaatama peaks tulema sellepärast, et oma perekonna asju vaadata teise nurga alt. Kõik saab alguse lapsepõlvest ja kodust. Kuhu see viib ja kuhu inimesed jõuavad, kui palju tehakse üksteisele haiget, ausus, ebaasusus... Tugev peab olema, sest nõrkadest sõidetakse üle.
Kuidas sujub töö väikelinna Võru linnateatri näitlejate Helgur Rosentali ja Agu Trollaga?
Jaanovits: Mina ei lahterda inimesi selle järgi, et nad on väikesest kohast. Sellel pole mingit tähtsust, vastupidi, see annab inimesele palju juurde. Inimesed, kes on väikestest kohtadest pärit, on minu jaoks palju huvitavamad, kui mingi suurlinna tegelased. Seepärast olen ma ka isana-lapsevanemana väga eliitkoolide vastu. Shefid tulevad ikka mujalt, ma olen selles täiesti kindel. Kui rääkida Agust, siis on see huvitav...ma tean, et tal pole mingit näitleja haridust, aga see, kuidas ta teeb, on vahva. Nii Agu kui Helgur on inimestena väga toredad.
Metsur: Mina tegin sellel suvel kaasa kahes lavastuses, kus oli hästi palju külarahvast ja isetegevuslasi – „Peko“ ja „Marjatsäuk“. Mõlemad olid suurepärased. Minu ümber oli palju toredaid inimesi ning ma sain juurde palju uusi tuttavaid. Need inimesed püüavad vaat ehk rohkemgi. Kõik oleneb kollektiivist. Kui on üks kõigi ja kõik ühe eest ja tehakse ühiselt tööd, siis on ju väga tore. Mulle tundub, et meil on praegu nii. Tarmo on loonud sellise toreda õhkkonna, et sa tuled proovi ja tahad sinna tulla. Pika karjääri jooksul on ikka tulnud ette olukordi, et kardad proovi minna. Ja ma vaatan, et Margus tunneb ennast ka siin väga hästi.
„Tõeline lääs“ etendub Võru kultuurimajas Kannel 08., 10., 18. ja 19. novembril, etenduste algus kell 19.
Võru Linnateater
